Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Algajad » 9 VÄÄRARVAMUST ISLAMIST  
9 VÄÄRARVAMUST ISLAMIST

Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat

Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws)

Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk

Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi

Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani

Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul

Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust

Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon

Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi

Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat

On olemas ainult üks Jumal, kes lõi universumi ja kogu inimkonna. Tihti arvatakse, et moslemid kummardavad erinevat Jumalat kui juudid ja kristlased. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et moslemid viitavad mõnikord Jumalale kui Allahile või ka see, et läänemaailma tavakodanik reeglina islami kohta midagi ei tea. Tegelikult kummardavad moslemid Noa, Aabrahami, Moosese ja Jeesuse Jumalat, seda sama Jumalat, Keda kummardavad kristlased ja juudid. Sõna Allah on araabiakeelne sõna, mille tähendus otsetõlkes ongi „Jumal”. Seda sama sõna kasutavad ka araabia keelt kõnelevad kristlased ja juudid. Kui võtta kätte kristliku Piibli araabiakeelne tõlge, leiame sealt sõna Allah kohast, kus eesti keeles kasutatake sõna Jumal. Moslemid eelistavad sageli kasutada nimetust Allah, kuna viimane on täiuslik väljend Jumala nimetamiseks - seda sõna ei saa käänata, sellest ei eksisteeri ei nais- ega meessoo vormi, ega saa seda panna ka mitmusesse.

 

Üles tagasi

 

 


Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws)

Vastavalt islami tõekspidamisele oli prohvet Muhammed (saws) Jumala viimane sõnumitooja. Nii nagu kõik Jumala prohvetid ja sõnumitoojad, nagu näiteks Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus, oli ka tema vaid lihtsurelik. Kristlased jõudsid läbi oma vääranaloogi järeldusele, et moslemid kummardavad Muhammedi (saws), kuna nad ise kummardavad Jeesust. Alates keskajast on Euroopas moslemeid kutsutud muhameedlasteks. Muhammed (saws), nagu Jeesuski, ei nõudnud iial endale jumalikku seisust. Ta kutsus inimesi kummardama vaid Kõigevägevamat Jumalat ja rõhutas pidevalt oma inimlikku staatust, et inimesed ei teeks tema suhtes sama viga, nagu kristlased Jeesuse suhtes tegid. Et ära hoida enda ülistamist, palus prohvet Muhammed (saws) alati temale viidates kasutada fraasi „Jumala sõnumitooja ja Tema sulane“. Moslemid armastavad ja austavad teda väga, kuna ta oli kõrge moraaliga inimene ja tõi Jumala tõe selgest ainuusust inimkonnani. Juba islami väga varajastel algusaastatel ilmutas Jumal, et Muhammed (saws) saadeti halastuseks kogu inimkonnale, andes selle kaudu meile teada, et sõnum islamist levib laialt. Moslemid püüdlevad selle poole, et järgida prohvet Muhammedi (saws) suurepärast eeskuju, kuid nad ei kummarda teda mitte mingil moel. Lisaks õpetab islam austama kõiki Jumala prohveteid ja sõnumitoojaid, kuid nende austamine ja armastamine ei tähenda nende kummardamist, mis peab olema suunatud vaid otse Kõigevägevamale Jumalale. Muhammedi (saws) või ükskõik kelle teise Jumala kõrval kummardamine on üks suurimaid patte islamis.

 

Üles tagasi

 

 


Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk

Ainult 15-18% kogu maailma moslemitest on araablased. Indias elab rohkem moslemeid kui Araabia poolsaarel ja Indoneesias veelgi rohkem kui Indias. Uskumus, et islam on vaid araablaste usund on pelgalt müüt. See valearusaam põhineb tõenäoliselt faktil, et enamus esimese põlvkonna moslemeid olid araablased, et Koraan on araabiakeelne ja et prohvet Muhammed (saws) oli araablane. Siiski näitavad nii islami õpetused kui selle leviku ajalugu, et islam on levinud paljudele rahvastele, rassidele ja inimestele. Mitte kõik moslemid pole araablased ja mitte kõik araablased pole moslemid. Araablane võib olla nii moslem, kristlane, juut, ateist või misiganes teise religiooni või ideoloogia järgija. Egiptuse elanikkonnast on 10% koptid (kristlased), enam-vähem samad arvud kehtivad ka Süüria ja Palestiina kohta. Liibanon on koguni 40-50% kristlik maa. Samuti ei tohiks unustada, et mitmed riigid, mida peetakse araabia riikideks, pole seda üldsegi mitte, nagu näiteks Türgi, Afganistan ja Iraan (Pärsia). Inimesed räägivad neis maades emakeelena keeli, mis ei kuulu araabia keelega ühte keelkonda ja nad on araablastest erineva etnilise päritoluga. Juba Muhammedi (saws) misjoni algusaastatest olid tema järgijad pärit väga erinevatest kohtadest: nendeks olid näiteks Aafrikast pärit ori Bilal, Bütsantsi roomlane Suhaib, juudi rabi Ibn Salam ja pärslane Salman. Islam on mõeldud kõigile inimestele, olenemata rassist, rahvusest ja keelelisest taustast. Moslemimaailm Nigeeriast Bosniani ja Malaisiast Afghanistanini on piisav tõestus, et islam on universaalne sõnum kogu inimkonnale, rääkimata tõsiasjast, et märkimisväärne arv erinevatest rassidest ja erineva rahvusliku taustaga eurooplasi ja ameeriklasi pöördub islamisse iga päev.

 

Üles tagasi

 

 


Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi

Tänu hoolimatusele ja valeinformatsioonile ning valedele järeldustele tuginedes, on kõige karmimalt koheldud naise staatust islamis. Mitmed värsid Koraanis teevad selgeks, et Jumala silmis on naine mehega võrdne. Vastavalt islami õpetustele, eristab inimesi Jumala silmis ainult nende teadlikkuse tase Jumalast. Tänu sellele on mitmed inimesed üllatunud, kuuldes fakti, et islami seadus andis juba umbes 1400 aastat tagasi naistele õigused, mis alles hiljuti Euroopas ja Ameerikas saadi. Näiteks õpetab islam selgelt, et naine on seaduse silmis täisväärtuslik inimene ja on vaimselt mehega võrdne. Samuti on vastavalt islami seadusandlusele naistel õigus omada vara, luua oma äri ja saada võrdset palka sama töö eest. Naistel on õigus hääletada, omada täielikku kontrolli oma vara üle, neid ei tohi panna paari nende tahte vastaselt ja neil on õigus jätta oma perekonnanimi, kui nad abielluvad, kuna naine ei ole vara, mis läheb isalt abikaasale üle. Lisaks on neil õigus pärida vara ja nõuda abielulahutust. Samuti ei pea islam naist õelaks ahvatlejaks ja seetõttu ei süüdista ka naist esimeses pattulangemises. Islamis on naistel õigus kõigile hüvedele, milledele meestelgi. Õigused, mille islam andis naistele juba üle 1400 aasta tagasi, olid Läänes midagi arusaamatut kuni 20. sajandi alguseni. Näiteks Inglismaal ei saanud naine veel 20. sajandi alguses osta ei maja ega autot ilma mehe või isa kaasallkirjata. Lisaks on islamis naiste austamisel ja nende ühiskondlikul rollil oluline koht. Samuti tuleks mainida, et prohvet Muhammedi (saws) misjon tegi lõpu mitmetele naiste suhtes jubedatele tavadele, mida sel ajal praktiseeriti. Näiteks tegi Koraan lõpu tavale, mida praktiseerisid paganlikud araablased, kes tapsid oma imikutest tütreid. Lisaks piiritles islam selle ajastu araablaste seas leviva lõputu mitmenaisepidamise. Islam tõi kaasa mitmed naiste heaolu arvestavad seadused. Ka majanduslikust küljest vaadatuna on naine igati kaitstud, kuna temal ei lasu mingeid materiaalseid kohustusi. Naise raha on naise raha ja mehe raha on pere raha! Seega – on naisel õigus oma mehelt raha nõuda, mees ei või aga kopikatki naiselt välja pressida. Kui perekonnas on kaks tütart ja üks poeg ning vanemad surevad, siis saavad tütred kumbki 25% varast ning poeg 50%, kuid tütred võivad oma varaga teha, mida soovivad, osta kasvõi tuhat paari kingi, kui tuju tuleb, poeg peab aga oma vara tarvitama perekonna hüvanguks. Kui moslemimaailma naistel puuduvad õigused, ei tulene see sellest, et islam neile seda ei andnud. Probleem on pigem selles, et mitmes paigas on võõrad traditsioonid kas siis tänu hoolimatusele või kolonisatsioonile varjutamas islami õpetusi. Kuid tänapäeval teevad isegi Araabia poolsaare riikides naisõiguslased agaralt tööd ning naised saavad oma õiguste taastamisel palju abi just islamist. Kui aga rääkida kõiki väga huvitavast naiste katmisest ehk hidžaabi kandmist, siis seegi seadus on kehtestatud vaid naiste enda heaolu silmas pidades ja mitte abikaasade või isade meeleheaks. Islam kohtleb naist kui täisväärtuslikku indiviidi, kelle puhul on palju olulisem sisemine kui välimine ilu. Seega ei pea naine end kuhugi jõudmiseks lihatükina müütama. Hidžaabi kandmisele vasturääkijad ei mõtle kunagi sellele, kuidas meie ühiskond naisi kohtleb – kui sa ei ole ilus ega kõhna, kui sa oma võlusid meestele ei demonstreeri, siis ei jõua sa ainult mõistuse najal reeglina eriti kaugele. Samas käivad mehed alati rohkem kaetult ringi kui naised. Võtame kasvõi meie tsivilisatsiooni koorekihi koosviibimised - mehed ikka kaelani kinninööbitult frakkides, naised kõrval küll dekolteedega, küll seljad paljad, küll jalgu demonstreerimas. Teadma peaks kindlasti ka seda, et islam ei ole ainuke religioon, mis naist võõraste pilkude eest kaitsma kipub. Paljudele on tänapäeval teadmata, et nii kristluses kui ka judaismis on naiste katmine oluline teema.

 

Üles tagasi

 

 


Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani

Ükski teine religioosne tekst ei väida sisaldavat jumalasõna in toto nii selgelt ja tihti kui teeb seda Koraan. Koraanis on selgelt kirjas: „Kui see oleks kirjutatud inimese poolt, oleksid sa leidnud sellest palju ebatäiust.” Ajal, mil Koraan ilmutati, täheldasid araablased, et Koraanis kasutusel olev araabia keel on ainulaadne ja erineb märgatavalt prohvet Muhammedi (saws) igapäevasest keelekasutusest. Selle ajastu araablased olid tuntud oma heade poeetiliste oskuste poolest (igal klannil oli oma poeet ning sageli lahendati klannidevahelised probleemid nii, et mõlema klanni poeedid deklameerisid võidu ning lahing jäigi pidamata, kui üks teisest palju paremini deklameeris ning seega teise poole häbiga koju saatis) ja oli teada, et Muhammed (saws) oli kirjaoskamatu mees. Koraanis on selgelt väidetud, et Muhammed (saws) ei osanud ei lugeda ega kirjutada, nii et kui see poleks olnud tõsi, oleks tema kaaslased kindlasti selle väite vastu protesteerinud ja ta hüljanud. Muidugi leidus inimesi, kes hülgasid Muhammedi (saws) sõnumi, täpselt nagu hüljati ka teisi prohveteid, kuid kedagi ei hüljatud sel põhjusel. Vastupidi, Muhammedil (saws) oli sadu ustavaid järgijaid ja nende ponnistuste tulemusena levis islam ühe sajandi jooksul Hispaaniast Hiinani. On samuti huvitav märkida, et kuigi Koraani puhul ei ole tegu poeesiaga, loobusid araablased peale Koraani ilmumist suuremal või vähemal määral luuletuste kirjutamisest. Koraan on araabia kirjanduse tähtteos par excellence ja Muhammedi (saws) kaasmaalased mõistsid, et seda ei ole võimalik imiteerida ega midagi enam ilusamini kirjutada. Lisaks on lihtne tõestada, et Muhammedil (saws) puudus suurem osa teadmistest, mis on kirjas Koraanis, nagu näiteks info ajalooliste sündmuste, varasemate prohvetite, loodusnähtuste, loote arengu kohta emaüsas jne kohta. Koraanis on mitmes kohas kirjas, et Muhammed (saws) ja tema kaaslased ei teadnud neid fakte. Kui see poleks olnud tõsi, oleksid ta vaenlased selle vastu protesteerinud ja ta väited maha teinud. Võib veel vaid lisada, et Koraan ei ole mitte ainult kõige rohkem päheõpitud ja paremini säilinud kirjutis maailmas, vaid on ka võrdlematu oma ilmekuse, vaimse mõju, sõnumi selguse ja tõepuhtuse poolest.

 

Üles tagasi

 

 


Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul

Paljud mittemoslemid kujutavad, mõeldes islami peale, ette usufanaatikuid kaamlite seljas võitlemas, mõõk ühes ja Koraan teises käes. See müüt, mida populariseeriti Euroopas ristisõdade ajal, on täiesti alusetu. Esiteks, on Koraanis selgelt kirjas: „Usus pole sundi.” Lisaks sellele õpetab Koraan, et inimese usk peab olema puhas ja siiras, nii et see ei saa kindlasti olla midagi pealesunnitut. Ajalugu näitab, et legend fanaatilisest moslemist, tuiskamas mööda maailma, sundides islamit mõõgajõul peale vallutatud rahvastele, on üks absurdsemaid, mis kunagi omaks võetud. Moslemid valitsesid Hispaaniat umbes 800 aastat. Kogu selle aja jooksul, kuni viimaks moslemid olid sunnitud maalt lahkuma, elas seal palju mittemoslemeid. Lisaks sellele on kristlikud ja juudivähemused Lähis-Ida islamimaades elanud sajandeid. Riikides nagu Egiptus, Maroko, Palestiinia, Liibanon, Süüria ja Jordaania leidub palju kristlikke ja/või juudi kogukondi. Liibanonis on ligi 45% rahvast kristlased, Egiptuses 10%, Süürias 10%, Jordaanias 6% jne. Kui islam oleks õpetanud, et kõik inimesed tuleb kas tappa või sundida moslemiks hakkama, kuidas siis jäid sajandite jooksul ellu kõik need mittemoslemid, kes elasid islamiimpeeriumi aladel? Lisaks, kui mõelda sellele väiksele arvule moslemitele, kes algselt levitasid islamit Hispaaniast ja Marokost läänes kuni India ja Hiinani idas, on arusaadav, et neid oli kaugeltki liiga vähe, sundimaks inimesi vastu nende tahtmist ühinema selle religiooniga. Lisaks oli sellel suurel moslemite rajatud impeeriumil ja tsivilisatsioonil tugev säilimisjõud. On samuti huvitav märkida, et kui mongolid vallutasid islamiimpeeriumi suuri alasid, siis selle asemel, et see religioon hävitada, võtsid nad selle omaks. See on ajaloos ainukordne nähtus, et vallutajad võtavad omaks vallutatute religiooni. Kuna nad olid võitjad, ei saanud kindlasti keegi neid sundida moslemiteks hakkama. Suurim moslemiriik maailmas on Indoneesia ja seal pole iial ühtki lahingut peetud. Islam, kui õiglane ja tagab oma riigipiirides elavatele kristlastele ja juutidele (monoteistidele) täieliku kaitse. Ka on mittemoslemid vabastatud zakaat'i (2,5% tuludest) maksmisest vaeste heaks. Mittemoslemid, kes elavad islamiriigis, maksavad vaid riigimaksu, mis on tunduvalt madalam kui moslemitel. Selle eest on tagatud nii nende õigused kui ka turvalisus. Neil ei ole islamiriigi ees ka sõjaväelisi kohustusi. Samuti on neil õigus omavaheliste tülide lahendamiseks pöörduda oma religiooni järgsesse kohtusse, st. islamiriigi kohus tegeleb vaid tülidega, mis on moslemite endi või moslemi ja mittemoslemi vahel.

 

Üles tagasi

 

 


Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust

Paljud mittemoslemid on üllatunud, kuuldes moslemite uskumust, et Jeesus, Maarja poeg, on üks austatumaid Jumala prohveteid islamis. Moslemitele õpetatakse Jeesust armastama ja keegi ei saa olla moslem, kui ta ei usu neitsist sündi ja Jeesus Kristuse imetegusid. Moslemid usuvad neid asju mitte tänu Piiblile või mõnele muule religioonile, vaid lihtsalt, kuna Pühas Koraanis on need asjad kirjas. Siiski rõhutavad moslemid alati, et Jeesuse ja teiste prohvetite imeteod said sündida vaid tänu Jumalale. Koraanis on selgelt kirjas, et Jumalal ei ole poega, ei allegooriliselt, füüsiliselt, metafüüsiliselt ega metafooriliselt. Islam on puhas monoteism, mis eitab Jumalale kaaslaste omistamist (mida tegelikult kujutab endast kristlik kolmainsus) öeldes, et keegi on nagu Jumal või palvetades kellegi teise kui Jumala poole. Samuti õpetab islam, et tiitlid nagu Is(s)and ja Päästja on omased vaid Jumalale. Kui moslemid kritiseerivad Piiblit või kristlikke õpetusi, ei ründa nad Jeesust ega Jumala Sõna. Moslemid usuvad, et eelnevad Jumala sõnumid on aja jooksul korrumpeerunud. Lisaks kritiseerivad moslemid kristlikke doktriine kolmainsusest ja karistusest just seetõttu, et need ei pärine Jeesuselt.

 

Üles tagasi

 

 


Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon

Moslemid tänavad alati Jumalat, ka siis kui midagi halba juhtub. Seda seetõttu, et moslemid teavad, et kõik saab alguse Jumalast, kes on Kõiketeadja universumi Valitseja ja kuna moslemid peaksid end täielikult usaldama Jumala kätesse, siis iga halb on millegi jaoks hea. Siiski ei tähenda see seda, et moslemeid ei õpetataks elus aktiivselt osalema. Islam nõuab mitte ainult usku, vaid ka tegusid. Inimese teod on osa tema usust. Islam on vastu mõne religiooni ekstreemsetele uskumustele, et näiteks haige olles ei tohiks minna arsti juurde, vaid tuleb oodata ravi Jumalalt. Islami õpetab, et inimesel on võimalus asuda tegutsema, et muuta oma elu positiivses suunas. Seda õpetas ka prohvet Muhammed (saws) oma järgijatele ja nende teod olid niivõrd positiivseid, et tänu sellele levis islam ilma sundluseta väga lühikese aja jooksul laialdaselt. Kuigi islam õpetab, et Jumal teab inimeste tegusid enne, kui inimesed neid sooritavad, ei vähenda see siiski inimese tahte olulisust. Jumal lihtsalt teab ette, mida me tahame. Kui inimestel ei oleks vaba tahet, oleks ebaõiglane neid halbade tegude eest karistada, kuid Jumal on Õiglane. Islami perspektiivis ei tähenda tõeline vabadus kõigile oma inimlikele ihadele järeleandmist, vaid võimet kontrollida oma algelisi ihasid. See loob inimese ihade ja Jumala soovide vahele harmoonia ning ainult sellisel juhul saab inimene olla tõeliselt vaba.

 

Üles tagasi

 

 


Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi

Viimastel aastatel on meedias üles näidatud suurt huvi ohu vastu, mida nimetatakse islami fundamentalismiks. Moonutatud sisuga Lääne meedia artiklite ja mõnede hoolimatute moslemite tegude tõttu, on sõna islam saanud peaaegu sünonüümseks sõnaga terrorism. Analüüsides seda olukorda, peaks meil tekkima küsimus: kas islami õpetused õhutavad terrorismile? Islam keelab täielikult terroristlikud teod. Igas religioonis leidub sekte ja eksiteel olevaid järgijaid. Tuleks vaadata hoopis õpetust, mitte üksikute indiviidide tegusid. Kahjuks on nii, et alati, kui mõni moslem sooritab jubeda teo, nimetatakse ta kohe moslemist terroristiks. Samas kui serbalsed sooritasid Bosnias jubedaid tegusid, tappes ja vägistades süütuid naisi, ei kutsunud keegi neid kristlikeks terroristideks, nagu ka mitte Põhja-Iirimaa aktiviste ega Baski äärmuslasi. Kui paremäärmuslikud kristlased pommitasid abordikliinikuid USA-s, ei kutsutud neidki kristlikeks terroristideks. Neile tõsiasjadele mõeldes jõuab igaüks järeldusele, et meedias valitseb kakskeelsus. Kuigi religioossed tunded mängivad suurt rolli eelnevalt mainitud kristlikes konfliktides, ei kleebi meedia neile külge religioosseid silte, kuna eeldatakse, et sellistel barbaarsetel tegudel pole mingit seost kristliku õpetusega. Sellest hoolimata, kui midagi sünnib moslemite käe läbi, süüdistatakse kohe islamit, mitte eksiteel olevat inimest. Muidugi lubab islami seadus sõda - ükski tsivilisatsioon ega religioon, mis selle oleks keelustanud, poleks säilinud. Kuid kindlasti ei kiida islam heaks süütute inimeste, naiste ja laste vastu sooritatud rünnakuid. Araabiakeelne sõna džihaad, mida tõlgitakse tihti kui püha sõda, tähendab tegelikult vaid püüdlust, võitlust või vastuhakku, eelkõige isiku sisemist võitlust endas peituva kurja välja juurimiseks, aga ka ühiskonna ja enda elu muutmist islami ideaalidele vastavaks. Sisemine võitlus ongi inimese suurim katsumus – seda nimetatakse suureks džihaadiks. Araabia keeles on sõja jaoks väljend harb, mitte džihaad. Võitluse ehk džihaadi pidamine on islamis loomulikult lubatud (nagu ka ükskõik millises muus religioonis või poliitilise korra all), et kaitsta islamit, moslemeid või vabastada maa, kus moslemid on alla surutud. Sellegipoolest tuleb kõikide selliste tegude sooritamisel järgida islami õpetusi. Prohvet Muhammed (saws) on öelnud, et džihaad keele või sulega on mõõgaga peetavast džihaadist kõrgem ning kõige tähtsam džihaad on inimese võitlus iseendas oleva kurja vastu. Samuti keelab islam inimesi seadust endi kätesse võtmast, mis tähendab, et moslemitest indiviidid ei tohi iseseisvalt otsustada, keda nad tahavad tappa, karisada või piinata. Kohut  mõista ja karistada võib üksnes kas seadusandlik asutus või asjatundlik kohtunik. Kui rääkida inimestest, kes end usu nimel õhku lasevad, siis tekib ka nende puhul küsimus, sest Koraanis on öeldud selgelt, et enesetapp on üks suurimaid patte. Tänapäeval valitsevad paljusid islamiriike türannid, kellel on islamiga sama palju ühist, kui oli Hitleril kristlusega. Tegelikult suruvad paljud Lähis-Ida valitsuskorrad, mida peetakse islamlikeks, oma riikides islami järgimise maha. Eks tulevik näitab, kas neist türannidest suudetakse ka vabaneda.

 

Üles tagasi