Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Lembi lugu  
- Lembi lugu

Kuidas see kõik alguse sai? Kuidas sai tütarlapsest, kes kasvas üles ateistlikus keskkonnas, tütarlaps, kellest saab moslem? Võib-olla ei ole õige öelda – saab moslemiks, sest sa kas oled või ei ole – olenevalt sellest, mida tunned oma südames, mitte sellest, kas järgid rangelt kohe kõiki reegleid (palvetad viis korda päevas, kannad hidžaabi ehk siis rätikut jne).

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen üpris tihe jututubades kolaja – mulle meeldib suhelda erinevate inimestega erinevatest kultuuridest, samuti olen ma üpris teadmisjanuline – mulle meeldib saada teada erinevatest asjadest, tõekspidamistest, õppida neid tundma, mõistma. Mulle meeldib uurida, miks inimesed usuvad ühte või teist, mis on nende uskude taust ja põhimõtted. Islamiga olin seetõttu juba ammu kokku puutunud, kui jututoas mõne araablasega juttu tuli (veidral kombel ei kohanud ma seal iial mujalt pärit moslemeid, kuigi neid on ju igal pool meie ümber päris palju). Kuid see ei olnud siiski piisav hüppelaud – võib-olla ei kohanud ma seal kedagi, kes oleks viitsinud minuga seal piisavalt sellel teemal suhelda, võib-olla ei olnud aeg lihtsalt minu jaoks õige...

Kuid siis,umbes kaks aastat tagasi (võin ka natuke eksida, kuid umbes nii see oli) leidis mu nõbu endale kuskilt Internetist sõbra – Austraalia poisi, päritolult indoneeslase, moslemi. Siinkohal pean ära mainima, et olen oma vanavanemate lastelastest kõige vanem, ning seetõttu neid kõiki hoidnud, kui nad pisikesed olid.  Nad kõik on minu jaoks mingil määral nagu oma lapsed,ja väga kallid. Nõbu Keidi rääkis mulle ühe jutuajamise käigus, et ta ema – minu tädi – on mures, kuna ta ei mõista seda, miks Keidi suhtleb moslemiga. Hoolimata oma avatud meelest on mu tädi ju siiski eestlane ning eestlase jaoks, olgem ausad, on islam midagi võõrast, hirmutavat ja assotseerub vaid sõnaga terrorism (aitäh, "kallis" meedia, selle kuvandi eest!). Soovides vähendada tädi hirme ning ka ise asjast rohkem teada saada, hakkasin lugema – esmalt islam.pri.ee lehelt, edasi ka mujalt Internetist. Mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis mul tunne, et see ongi see, mis on minus puudu olnud, see on see nn puuduolev lüli, mis on mind alati end osaliselt tühjana tundma pannud. Siis läks asi koguni sedasi, et juhuslikult, hispaania keele loengus, tutvusin päikesekiirega – Eileeniga, kes avas minu ees seda maailma veel rohkem ja ma jõudsin äratundmisele – see on midagi minule. Ärge saage valesti aru, see äratundmine ei tulnud mulle põmaki vastu pead, et avasin hommikul silmad ja pauhh, sain aru, et olen moslem. Ei, üldsegi mitte – lugesin, uurisin, esitasin Eileenile umbes kolmkümmend miljonit enda meelest ülitobedat küsimust ja alles siis, tasakesi, avanes see uks minu ees. Ma ei ütle, et see uks on täiesti lahti prantsatanud ja mina olen sealt läbi ja kaugel-kaugel juba. Ma olen ühe jalaga üle uksepaku, teine jalg õhus, sest on veel niipalju asju, mida ma tahan teada ja õppida enne, kui julgen uhkusega kuulutada, et olen moslem. Hinges ma olen, aga tunnen, et mul on veel veidi maad minna, enne kui saan selle ukse seljataga kinni tõmmata ning kuulutada, et siin ma nüüd olen ja siia ma jään. See tuleb ajaga – ega asjata ütle juba vanasõnagi, et kaua tehtud kaunikene ja seekord mu tavapärane mina ei aja oma nina ette ja ei torma uisapäisa.