Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Joanna lugu  
- Joanna lugu

Umbes neli aastat tagasi sattus minu kätte väike roheline raamat, pealkirjaga „Islam”. See oli esimene kord üldse, kui ma islamist midagi lähemalt teada sain. Endale üllatuseks oli see, mida ma lugesin, mulle väga sümpaatne. Kuigi ma teadsin Jumalat hästi, sest mu ema on kristlane ning lapsena käisin pühapäevakoolis, polnud mul aimugi, et islamit, kristlust ja judaismi ühendab sama Jumal. Ma uskusin juba siis Jumalasse, kuid polnud ise kristlane ning palvetasin väga harva.

Ma olen endalt küsinud, miks minust pole kristlast saanud, kui eeldused selleks olid olemas. Ma arvan, et sellepärast, et mingil põhjusel tundsin ma ennast kirikus ja kristlaste seltsis väga ebamugavalt. Inimesed tundusid nii härdameelsed Jeesusest rääkides ja alati tundus, nagu oleks mulle midagi vägivaldselt peale surutud ning see hakkas väga vastu. Kohati tundsin ma ennast silmakirjalikuna, sest teadsin, et kui ma tahaksin Jumala silmis õige olla, siis peaksin ka Jumalat teenima. Kuid mõte kirikusse minemisest ja kristlaste kogukonda kuulumisest hakkas mulle nii vastu, et ma ei suutnud seda teha. Ka palvetades olin segaduses, et kas peaksin pöörduma Jeesuse või Jumala poole. Loomulikum tundus õigem pöörduda Jumala poole, kuid ma polnud kindel, kas ma ikka tohin nii palvetada.

Umbes pool aastat tagasi otsustasin ,,Uut Testamenti" lugema hakata. Palju selles kirja pandut oli väga inspireerivd ja inimlik, kuid see suurendas mõnes mõttes veelgi minu sisemist dilemmat, sest ma tundsin, et ei tunne kõigest hoolimata kristlastega sidet.

Umbes samal ajal saatsin Eestist ära, tagasi koju Jordaaniasse, ühe moslemist sõbra. Ärasaatmisel, nagu vist viisakusest ikka – vähemalt nii mõtleb üks eestlane – kutsus see sõber mind Jordaaniasse külla. Sellel hetkel olin ma täiesti veendunud, et see jääbki kõigest viisakaks kutsumiseks ja viisakaks vastuseks, et kes teab, võibolla ükspäev tõesti, kuid järgmisel päeval hakkas see mõte mind kummitama järjest tugevamalt ja tugevamalt, kuni muutus veendumuseks, et jah, ma pean kindlasti Jordaaniasse minema. See kindel tunne muutis minu elu järgneva poole aasta jooksul täielikult.

Reisiks valmistudes lugesin ma võimalikult palju Jordaania kultuuri kohta ning püüdsin ennast kurssi viia nii vaatamisväärsuste, kommete, araabia tähestiku, muusika, söögi, religiooni ja poliitikaga. Kõik tundus ääretult põnev. Ma mäletan, et ei suutnud töö juures korralikult töölegi keskenduda, sest ahmisin suure kärsitusega erinevaid teadmisi sisse. Teiseks nautisin ma võimalust oma moslemist sõbraga religiooni teemadel arutleda, sest Eestis on sõprade hulgas väga keeruline leida inimesi, kellega saab avatult religioonist ja Jumalast rääkida. Kui kristlastega rääkides olen tunnetanud väga tugevat ühesuunalist teemaarendust, mis on mulle kuidagi närviline ja pealesunnitud tundunud, siis oma moslemist sõbraga rääkides tajusin seevastu palju suuremat avatust ja rahulikkust. Ma mõtlesin, et oleks õiglane, kui loeksin Koraani ning võrdleksin seda Piibliga ning seejärel teeksin otsuse, kumb nendest religioonidest tundub mulle südamelähedasem. Ma laenutasin Koraani, kuid jõudsin selle lugemiseni alles oma reisilt naastes.

Jordaanias olles oli üks esimesi väga ilusaid elamusi minu esimese hommiku adhaan. See oli nii kaunis! Selline rahu ja õnn voolas minusse seda kuuldes. Edaspidi nautisin ma igat palvelekutset, selles oli mingi nähtamatu jõud ja rahu ning kogu religioosne atmosfäär tundus nii loomupärane ja rahu sisendav. Keegi ei üritanud mind islamisse pöörata, inimesed austasid minu tausta ja mina austasin neid. Keegi ei survestanud mind millegagi ning ma tundsin ennast Jordaanias vähemalt sama hästi kui oma kodus kui mitte paremini. Mida ma väga imetlesin, oli kodune atmosfäär ning see, kuidas pere kokku hoidis, kuidas üksteist austati ja kuidas koos aega veedeti. Need suhted peres olid palju soojemad ja lähedasemad, kui paljudes peredes Eestis. 

Tagasi Eestisse jõudes oli kontrast nii suur, et selle taustal sai mulle selgeks, et midagi on minus väga muutumas ja Jordaania kogemus oli mulle kindlasti väga olulise jälje jätnud. Ma alustasin Koraani lugemisega. Ausalt öeldes oli see alguses väga veider – Koraani stiil tundus väga jäik, täiesti harjumatu võrreldes ,,Uue Testamendiga". Kuid jätkates lugemist muutus stiil mulle järjest tuttavlikumaks ja omandas hoopis erinevaid nüansse. Koraani lugemisest sai mulle kindel eesmärk ja ma hakkasin tundma, kuidas Koraan minuga kõneleb.

Koraani lugemine on olnud üks kõige suurema mõjuga tegureid minu teekonnal moslemiks. Seda lugedes saab selgeks, et tõe tee on selgesti eristatav valest ja see sisendab imelist rahu. Mingil hetkel mõtlesin, et nii, nüüd tean ma juba liiga palju, et islamit eitada. Et kui ma seda nüüd teeksin, siis oleksin ikka äärmiselt silmakirjalik Jumala ees. Ma sain aru, et enam pole tagasiteed ja ühest küljest oli see väga oodatud äratundmine, kuid teisest küljest hirmutasid mind paljud asjad ka selles mõttes, et kas ma suudan neid järgida. Näiteks igapäevane kohustuslik palvetamine, paastumine ramadaani ajal, hoopis teistmoodi riietumine, teatud sotsiaalsetest kommetest loobumine jne. Huvitav on see, et järk-järgult, ilma igasuguse vägivaldse sundimiseta ja täiesti loomulikult, olen ma hakanud väärtustama hoopis teisi asju kui varem ning islami praktilise külje järgimine on muutunud järjest armsamaks ja millekski, milles ma tahan järjest edasi ja edasi minna. Näiteks ootan ma juba suure rõõmuga oma esimest ramadaani, õpin suure rõõmuga wudu't ja palvetamist ning jälgin, et riietudes oleksin rohkem kaetud. Ma olen palju oma emaga vestelnud kristluse ja islami teemal ja kuigi ma ei taha kuidagi kristlastele liiga teha, siis isiklikult minu jaoks peitub rahu islamis. Islam tundub mulle täiesti loomupärane usk. Otse Jumala poole pöördumine, Tema ülistamine ja Talle tänu väljendamine tunduvad mulle äärmiselt loomulikud. Lisaks meeldib mulle see, kuidas islam ärgitab inimest kasutama oma mõistust ja järele mõtlema selle üle, mida Koraan õpetab ning mida me võime ümberringi näha ja kogeda.

Ma palun Jumalat, et Ta juhataks mind armuliselt mööda õiget teed, et Ta muudaks islami järgimise minu jaoks rõõmu ja rahu allikaks ning et Ta ei laseks mul minna eksi läbi nende katsumuste, mille kaudu Ta minu usku järele proovib, in ša Allah!