Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Margiti lugu  
- Margiti lugu

Olen sündinud Tartus ning kasvanud üksiklapsena tavalises nõukogudeaegses peres. Lapepõlve, kooli- ja ülikooliaja veetsin Tartus, hiljem kolisin Tallinnasse. Milline oli minu lapsepõlv? Kokkuvõtvalt võiks öleda, et õnnelik. Mul on üldiselt kõik eluks vajalik olemas olnud: katus peakohal, kõht täis ning loomulikult sugulased-sõbrad, kes lisasid mu elule vürtsi.

Kokkupuude religiooniga oli mul lapsepõlves täiesti olemas, vaatamata sellele, et see keelatud oli. Nimelt oli üks minu vanaemadest õigeusklik. Kodus oli tal olemas pühanurk ikoonidega ning temaga sai käidud ka Petseri kloostris. Kuigi me trehvasime harva, olin tema ning tema igapäevaste usutalitustega harjunud. Enda vanemaid seostan religiooni osas ainult kohustulike pühade – jõulude ja lihavõtetega.

Ma ei tundnud ei lapsena, koolieas ega ka kunagi hiljem religiooni vastu suuremat huvi. Pigem olen end täiskasvanueas ateistiks lugenud. Põhikoolis üritati kunagi piiblitunde teha, aga ei õnnestunud, kuna meile, lastele, ei meeldinud ning ka lapsevanemad ei olnud sellest vaimustuses. Keskkoolis oli küll korraks minu jaoks huvitav moment, kus üritati õpetada, mis usundid üldse maailmas olemas on ja mis on nende erinevus.

Minu tõsisem kokkupuude kristlusega oli siis, kui abiellusin aastal 1995. Lasin ennast ristida ning käisin ka leerikoolis. Õpetaja pidas loengut ning ma ei suutnud kuidgi seda igavat juttu jälgida ja tegelikkuses ei saanud ka aru, mida sellega siis öelda tahetakse. Laulatuse nimel olin nõus seda kõike tegema. Tegelikkuses pidasin seda kõike üheks ilusaks tavaks ning muinasjutuks.

Aastate möödudes on minu elus palju muutunud – elukoht, töökoht, üldse suhtumine ellu ja hetkeks ka abikaasa. Pärast lahkuminekut lapse isast 2012. aasta jaanuaris, tekkis minus sügav igatsus millegi järele. Ma ei osanud täpselt seletada, mis see on. Selge oli see, et seda tühja auku ei saa täita lihtsalt järgmine mees minu kõrval. See oli selline hingeline tühjus ning hirm tuleviku ees, et mis saab.

Suhtlesin sel perioodil väga erinevate inimestega. Ühel hetkel kohtasin inimest, kes oli moslem. Rääkisin temaga ka oma tunnetest, mõtetest ning pärast mõningast mõtlemist ulatas ta mulle ingliskeelse Koraani tähenduse tõlke. Ta ütles: ,,Tutvu, äkki leiad siit midagi endale." Koju tulles olin väga mõtlik, ma ei puutunud seda mitu nädalat, lõpuks hakkasin ettevaatlikult sirvima. Ühel hetkel otsustasin eestikeelse Koraani tähenduse tõlke laenata ja hakkasin ka internetist uurima, mis asi siis islam on.

Minu jaoks seostus islam loomulikult terrorismi, naiste alandamise ja üleüldse häda ja viletsusega. Proovisin rääkida ka oma sõpradega. Mõni kiitis heaks, et olen leidnud oma tee. Osad muutusid murelikuks, et mis minuga nüüd lahti on ning kõige äärmuslikumal juhul üritati mulle selgeks teha, kui kohutav asi on islam ning kui hirmuäratavad inimesed on moslemid. Mulle anti ka raamat, mis minu maailma muutis. Raamatu pealkiri oli „Minu Maroko“ (autor Kätlin Hommik-Mrabte) ja see anti selleks, et loeksin, kui hirmus elu mind ees ootab, kui olen moslem. Hakkasin huviga lugema, et mis koledat nüüd võiks juhtuma hakata. Lugesin, lugesin kuni raamat sai läbi. Ei midagi koledat, vaid hinge puges igatsus olla sama tugev kui raamatu peategelane. See andis mulle tõuke hakata infot vähehaaval internetist ja teistest raamatutest ise edasi uurida. Mida rohkem uurisin, seda huvitavamaks läks ja mingil hetkel oli selge, et õppimist jätkub elu lõpuni. Märgiksin ära veel minu jaoks olulise nüansi, mis pani mind islamist rohkem huvituma – lugesin, et Jumalal ei ole poega, naist ega teisi sugulasi. Minu jaoks lahendas see tõsiasi ühe olulise küsimuse, mis mind ristiusu juures koguaeg oli vaevanud ning miks ma ei saanud seda tõsiselt võtta. See oli esimene punkt, mis oli minu jaoks loogiline ja tundsin, et see on tõesti huvitav. Mida rohkem lugesin, seda enam islam mind köitis, kuni sain aru, et see aitab mind igapäevaselt ka edasi.

Tänaseks päevaks olen öelnud šahada. Olen oma valikuga rahul, sest usk on minuni jõudnud aegamisi, rahulikult ning olla moslem on minu enda teadlik valik. Tean, mul on palju õppida, tekib palju küsimus, aga õnneks on minu ümber toredad inimesed, kes mind minu teel juhendada saavad.