Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kristina Š. lugu  
- Kristina Š. lugu

Olen end alati ateistiks pidanud. Praegu ajab see mõte mind naerma, sest vaadates tagasi sellele, kuidas maailma olen tajunud, olen ju alati uskunud mingisugusesse kõrgemasse jõudu. Kuidas maailm loodi? Suur Pauk muidugi. Mis oli enne seda? Ilmselt mitte midagi, sest nii on palju loogilisem. Kuigi kahtlustan, et see miski võiks olla Jumal, on siiski veel loogilisem elada muretut elu, andmata oma tegude eest kellelegi aru või veel vähem olla kellelegi tänulik kõige selle hea ja halva eest, mis on mind elus edasi viinud ja vorminud minust selle inimese, kes ma täna olen.

Endale ühel hetkel teadvustades ja tunnistades, et usun Kõigekõrgemasse Jumalasse, algas ka minu rännak sellel teekonnal. Austades kristlust kui üht maailma suurimat religiooni, jäi see minu jaoks kõrvale, kuna Jumala kõrval ei näe ma ei tema poega ega püha vaimu. Ausalt öeldes ei ole see mind ka kunagi kõnetanud. Aga kuidas on islamiga, mis on mind eemalt paelunud juba nii ammu? Mäletan, kuidas paar aastat tagasi Istanbulis esmakordselt adhaan'i kuuldes aeg peatus ja kadusin oma mõtetes kuhugi kaugele-kaugele. Ma ei olnud kunagi varem kuulnud midagi nii lummavat. Mäletan ka, et sisenedes esimest korda mošeesse, valdas mind nii seletamatult raske tunne, et tahtsin nutma hakata. Kuna kõike seda annab seletada absoluutselt igasuguste põhjendustega, reisiväsimuseni välja, jäi see uus kogetud emotsioon tahaplaanile. Sinna ei jäänud see aga kauaks, sest juba varsti kuulasin kodus Interneti vahendusel adhaan'i ning leidsin end Koraani lugemas. Olin juba eelnevalt vähesel määral kursis islami ajaloo ja kultuuriga, kuid ühel hetkel sellest lihtsalt enam ei piisanud.

Sellel hetkel, kui tundsin, et enam ei suuda ma oma mõtetega üksi olla, võtsin islam.pri.ee vahendusel ühendust Kätliniga, kelle kaudu sain Facebook'is ühineda Eesti moslemite grupiga. Kohe sain tuttavaks ka äärmiselt heatahtlike ja väga-väga kannatlike õdede ja vendadega, kes ei kohkunud hetkekski ära minu lapsemeelsete küsimuste ees. Kõneledes oma tulevase kogukonna inimestega, vormusid minu ähmastest mõtete ja tunnete piirjoontest selged ja rasvased jooned. Appi, aga ma olengi ju moslem!

Siit sai alguse minu uus rännak, kuna uute teadmiste valguses täitus mu pea järjekindlalt erinevate pseudoprobleemidega – ma ei tea mitte midagi, ma ei oska mitte midagi, ma ei suuda loobuda sellest ja tollest, minu lähedased ei aktsepteeri seda jne jne. Kuigi sain õdedelt ja vendadelt pidevalt kinnitust ja tuge, et sellised hirmud on alguses ootuspärased ning ei ole mõtet arvata, et šahada ütlemisel on ükski värske moslem "valmis”, lükkasin seda ikkagi edasi. Seda päevani, mil ei suutnud Jumala ees seda edasilükkamist enam taluda.

Ühel külmal talveõhtul ütlesin oma šahada. Ja siis ütlesin selle veel kord. Ja siis veel kord. Jättes välja asjaolu, et käed hakkasid natuke värisema, ei olnud ju nagu midagi muutunud, aga tegelikult algas kogu minu elu uuesti. Tunnistajate juuresolekul ütlesin Tartu mošees šahada 10. märtsil. Õdedega esimeselt palvelt tulles teadsin, et olen tänu Jumala abile leidnud õige tee ning mitte kunagi elus ei taha ma enam sellelt teelt kõrvale kalduda. Kõik minu eelmiste rännakute lõpu ja uue alguse emotsioonid jõudsid minuni paari tunni pärast bussis – viimased pisarad kuivasid alles kodule lähenedes. Rahu on saabunud minusse, olen leidnud ennast ja oma kogukonna, alhamdulillah!