Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Airi lugu  
- Airi lugu

ÕPI ENNE TUNDMA ISLAMIT ...

„Emme, mis saab siis, kui me sureme?“ „Miks ma ei tunne ega näe sama, nagu teised inimesed?“ „Kas sa nutad, kui ma suren?“ – selliste küsimustega pommitasin ema väga tihti. Ema ei osanud nende peale eriti midagi vastata, välja arvatud sellele, kui ma suren ja kas ta nutab… sain hoopis korraliku moraalijutluse, et loomulikult iga emme nutab, kui tema laps sureb. Isale pahvatasin aga hoopis, kui ta ükskord minuga pahanduse pärast tõreles: „Aga mina abiellun hoopis mehega, kes limonaadi joob!“ , mille peale isa pidi naerust kõhuvalu saama. „No siis sa jäädki vanatüdrukuks! Sellist meest pole olemas!“

Eneselegi teadmata olid need küsimused omamoodi otsing elu mõttele. Lapsena ei osanud ma seda otsingut aga kuidagi Jumalaga seostada. Sellest siis ei räägitud, see oli midagi hulludele, tabuteema.

Keskkooli ajal aga muutus palju: Eesti sai vabaks – okupatsioonivabaks, usuvabaks, kaubavabaks, mõttevabaks jne. Ainuke, mis polnud vaba – eelarvamused! Usklikke peeti ikka lollikesteks ning neist käidi kauge kaarega eemal. Minu kooliaegne väga hea sõbranna ja tema vanemad olid kristlased, väga sügavalt usklikud. Nende rahu ja rõõm ning hea tuju hakkas mingki peibutama. Ühel päeval kutsus sõbranna mind pühapäevakooli kaasa. Läksin.

Alguses oli kõik huvitav, mingi aja vältel püüdsin ka ise eeskujulik kristlane olla ja vanemate rõõmuks möödus mu pubekaaeg just tänu sellele kristlusmaaniale üsna rahulikult. Aga mulle ei tundunud ikkagi see päris see tõeline olevat. Mulle hakkas trotsi tekitama see, et ma ei tohi ise Jumala poole pöörduda, vaid kindlasti läbi Jeesus Kristuse. Aga miks? „See lihtsalt on nii…” vastati. Ei seletust ega lahkamist. Nii on ja kõik, nagu nõukaajal, kui pioneeriks ei hakatud.

Veel häiris mind kohutavalt see, et Jeesus oli Jumala ning Maarja poeg aga Maarja oli abielus hoopis teise mehega. Oot! Kuidas on võimalik, et abielus naine on veel süütu ja kannab last südame all ning selle lapse isa polegi ta mees? Ei-ei, see ei saa loogiline olla! Kus see ime siin siis on? See on ju pettus. Pikkamisi eemaldusin kristlusest ja jätkasin teed omapäi.

Aastaid hiljem sattusin Saksamaale lapsehoidjaks. Saatus on ikka nii kummaline asi, samuti Jumala tahe! Taaskord sain tuttavaks suure grupi noorte inimestega, kes olid nn piibligrupisõbrad. Käisid koos kogukonnas kitarri saatel kristlikke laule laulmas, tegid väljasõite, mängisid huvitavaid lauamänge ning rääkisid maast ja ilmast. Jumal oli mind jällegi juhatanud enda juurde, taaskord! 

Aasta sai läbi ja tuli lahkumine… aeg läks edasi – mina Eestis, sõbrad kaugel ning lõpuks ununes koosveedetud aeg üldse ning kaotasime üksteist silmist. Olin jälle eksinud.

Peale turismikooli otsustasin uuesti kodumaa mulla jalgadelt pühkida ning sammud teisele poole piire seada. Seekordne valik oli Belgia. Mul polnud sellest riigist aimugi – kus ta on, mis keeles suheldakse.

Tekkisid uued tuttavad ning Jumal ununes. Kord kutsus meid üks aafriklane nende jumalateenistusele. Läksin koos sõbrannaga. Uh! Päris suur vapustus oli – suured neegrimammad hiigelturbanites ja kõige kirjumates võimalikes hilpudes tantsisid ringis, omi istmikke ebasündsal moel meeste ees paremale–vasemale hööritades, karjudes vahepeal eufooruiliselt „Hallleluuuuja!!!!“ Mul oli seal väga piinlik olla ... vaatasin pidevalt kella, et lahkuda.

Ei meeldinud mulle ka mustanahaliste kristlik maailm ning selline lähenemisviis – midagi oli selles minu jaoks eemaletõukavat ja väga ebasündsat.

Siis sain aga puhtjuhuslikult tuttavaks ühe sümpaatse inimesega. Tõmmu meesterahvas, kes šarmantsel moel mind ühe ebameeldiva inimese ahistavast käitumisest päästis. Arvate nüüd, et ahaa! – armusid ära ja nüüd oledki moslem, mehe pärast. Ei! Hoopiski mitte. Too sümpaatne meesterahvas ei teinud mulle ühtki sündsusetut lähenemiskatset, ta lihtsalt oli kogu aeg minu jaoks kohal, kui abi vajasin. Nagu varjualune paduvihmas! Mind hakkas tema distantseeritud käitumine aga huvitama. Kuna ma siis prantsuse keelest mõhkugi aru ei saanud, kandsin alati saksa-prantsuse sõnaraamatut kaasas. Meie jutuajamised olid pikad ja vaevalised, kuna enamus ajast kulus tõlkimisele.

Mingil ajal hakkasime teineteisest juba paremini aru saama ning jutt läks ka reliogioonile ning moslemitele. Olin väga kriitiline, eriti Saksamaal nähtud türklaste ja muidugi ka meedia pärast. „Nad ju peksavad naisi, sunnivad rätikuisse, tapavad õdesid...“ jne. Vestlused olid tulised, ent ta oli kannatlik. Ühel hetkel sai aga ka tema kriitikakarikas täis. „Kui oled intelligentne, siis otsid tõde!“ ütles ta lihtsalt ja konkreetselt.

No eestlaslik ego ju ei luba endale tunnistada, et oled loll nagu lammas. Tekkiski trotsist tahtmine otsida, lugeda ning uurida. Sain esimest korda Koraani puudutada. „Oot, ära enne puutu, kui sul käed pestud!” manitses jutukaaslane. Eh? Ma just pesin käsi ... Aga tõusin siiski ning pesin neid uuesti, kuidagi teise tundega.

Uurisin Koraani, lugesin ääremärkusi ning usutlesin aina jutukaalast. Aega läks, aga asja sai! Mingil hetkel sai mulle selgeks, et see ongi see, mida olin otsinud! See ongi see õige – alkohol, mida ma kõige enam vihkasin ja mille tõttu limonaadi joovast mehest unistasin, oli keelatud; naisi ei tohtinud lüüa, vaid neid pidi austama ... Milline kingitus! SubhaanAllah! Jumal oli mind viimaks juhtinud õigele teele!

xxx

Õpi enne tundma islamit ja alles siis moslemeid! Inimene eksib, usk ise on puhas!“ – veel tänagi kõlavad mu kõrvus abikaasa kuldsed sõnad minevikust, kui me järjekordselt islamist ning moslemite  vastuolulisest käitumisest rääkisime.
Oli aasta 2001 ...  paljudele meenub selle aastaga kohe 11.09 ja Kaksiktornid; mulle aga see, kuidas kevadpäike mu õhetavaid põski soojendas, varahommikused linnud suurlinna pargis häälitsesid ning kiired sammud ja südamepõksumised, kui mošee poole kiirustasin. See vaevalt kümne minuti pikkune tee tundus igavikuna, kui kümme, sada, tuhat kilomeetrit, enne finišit. Olin ostnud endale uue hidžaabi ja abaaja. Valisin hoolikalt, kuna need pidid  olema erilised – mu usutunnistuse jaoks! 
Ja seal ta oligi, keset läänelikku keskkonda, vuravaid autosid ja sagivaid inimesi ning rangeid turvakaameraid – valge mošee kui valge pilv sinisinises taevas!  See hetk oli kui seisak ajas, mu pilk oli tardunud ainult sellele iludusele!
Ärevusega astusin uksest sisse. Milline lõhn – puhas, magus ja samas müstiline! 
Miski minus muutus, kui olin usutunnistuse lausunud. Justkui oleksin uuesti sündinud! Tahtsin rõõmust karjuda, nii kõvasti, et kogu maailm seda kuuleks!
Mõtlen veel täna sellele kaunile päevale, see oli eriline, nagu pisikese lapse ootus peale pikka päeva lasteaias taas emmele vastu joosta.
Peale usutunnistuse ametlikku lausumist neelasin raamatutest islami kohta teadmisi ja mida kaugemale jõudsin, seda rohkem hakkasin seda armastama. Islam pole vägivald, põlgus ega alandus. Islam on kui lõoke kõrgel kevadtaevas, kui esimene õis, mis oma kroonlehed päikesele avab, kui  vastsündinu esimene hingetõmme, kui esimene vihmapiisk, mis kukub põuast kurnatud pinnale.
Islam on täiuslik.

Airi